30. dets 2008

Kirjanike wälimääraja (1.osa)

Igamees, kellel wähegi seda mõistuse natukest peas on, teab, et see maailm on igast kohast kahe poolega. On head ja kurja, on neid, kes tööd teewad, on neid, kes logelewad, on magusat, on mõrudat, on ülitarku jne. Nii et ühest asjast kunagi rääkida ei saa, ilma et see teine pool kõne alla tuleks. Näit. räägime walitsusest, tuleb rääkida ka kriisist, räägime sulastest - tuleb tahtmata meele peremees, jne.
See oli nüüd nõndaütelda üks sissejuhatus, sest see päris lugu algab alles.
On kah tõsiasi, et kui hakata rääkima kirjanikkudest, tuleb mõelda ka arwustajate peale. Ja kui me seda ilma elu ja wärki waatleme, siis näib see ühe lõpmata keerulise wahekorrana. Kirjanikust kui niisugusest on igalühel juba ettekujutis, s.t. ainult kirjaniku mõistest muidugi, aga nende kirjanikkude alaliigid ja klassid on wist paljudele tundmatud. Püüan seda puudust siinkohal esialgu katta, kuna ma teemist kõrwale kaldudes mida lahkesti wabandada palun, selle küsimuse kohta weidi selgust toon.
Kõige pealt, paragrahw esimene: iga kirjanik on inimene. Seda ei tule aga mitte ümber pöörata, sest iga inimene pole mitte kirjanik, ehk küll alljärgnewas liigituses kõik endid selleks peawad.

Kommentaare ei ole: