14. jaan 2009

Kuidas saada arwustajaks (2.osa)

Kui aga autor juhtub olema sõbramees, siis kirjutatakse enne pikalt ja laialt, et kuidas ikke meie kirjandus on waene ja nii ja naa, ja et meie, wäike rahwas, peame palju waewa nägema, enne kui tõsise kirjanduse endile suudame lubada.
....................................edaspidi temalt kõigeparemat wõib loota. On tal wigu ka, küll nad pea paranewad. Et üldiselt jätab raamat hea mulje jne.
Ja ongi arwustus walmis. Ja publikum loeb ja ostab raamatut kah.
Kui raamatu on kirjutanud pärispoeet wõi kirjamees, siis tuleb wälja otsida ta esikteose arwustus ja waadata, missugune see on. Kui seda pole, siis - siis tuleks äärmisel juhtumusel arwustataw raamat muretseda. Aga saab läbi ka ilma selleta. Siis tuleks tarwitada üldiselt makswaid lauseid. Olgu siin mõned näiteks:
Töö on paiguti õige wärwirikas ja lopsakas, kuid kohati tundub hüppeid ja õõnsaid kohti, mis enam üksikasjalisemalt wäljatöötamist wajaksid. Stiililt on raamat parem autori eelmisest, seega ses suhtes samm edu poole. Kahju et käsitletud aine on wõetud kaunis tuntud ja paljukäsitletud. Tuleks ka ainewalikul enam rõhku panna omapärasuse peale. Läbi lugedes raamatu tuli mul tahtmatult meele Tuglas. On märgata nim. kirjaniku mõju raamatu kirjutaja peale jne.

Kommentaare ei ole: