Kirjanike wälimääraja (3.osa)

Kolmas liik kirjanikke - lehemehed, on üks isesorti rahwas.
Ka nemad jagunewad: korralikud ajakirjanikud ja neegripoisid.
Ajakirjanikud kirjutawad siis, kui aega on, ja sellest mida aeg nõuab. Aega neil kunagi pole. Et aga aeg raha on, siis pole neil ka raha. Kõige maisewäärtust annawad nad ridade järele. Kirjutawad kõigest, alates kapsausside kõige kasulikumast häwituswiisist, ja lõpetades Ida-India wälispoliitiliste keerdsõlmede selgitustega. Üks hea ajakirjanik peab tundma õigusteadust, arstiteadust, keeleteadust, kaubandusteadust ja teisi teadusalasid, peab olema kodus kunstis ja muusikas, peab olema hea sportlane ja omandama wäljapaistwaid kaldu-.................
Neegripoisid istuwad ainult toimetuses. Seal on neil endil leht kohe. Ja seal "kirjutawad" nad. Harilikult kirjutawad nad millestki. Ja kui sellestki ainet pole, siis wõetakse mõni isik ja kirjutatakse sellest. Muidugi ainult sel juhtumisel, kui nim. isik mitte ööerakonda ei kuulu.
Siis weel üks sort mehi, kes paberikorwidest ajalehele materjali korjawad. Need aga ei kuulu üldse "kirjanikkudegi" klassi.
Nüüd teab igaüks, missugused on kirjanikud. Nende tasakaalustamiseks, neutraliseerimiseks, on jumal loonud arwustajad. Arwustaja ülesanne on head halwaks teha. Kui raamatuid ilmub, siis ilmub iga üksiku kohta neist arwustusi, mis kogusummas keskmiselt neli ja pool korda pikemad raamatu sisust. Kui raamatuid ei ilmu, siis arwustatakse ajawiiteks "Kalevipoega" ja "Lembitut".